You are hereKartul ja viin

Kartul ja viin


 

Lugu piiritusevabrikutest, nende toodangust, riigi alkoholipoliitikast, salapiirituseveost ja selle kroonimata kuningatest.

1760. aastatel algas piirituse massiline väljavedu Venemaale. Sellest alates kuni Eesti iseseisvuseni sõltus Eesti- ja Liivimaa mõisate rikkus suurel määral piirituse müügist. Viina mõõdeti tol ajal vaatides, pangedes, toopides ja kortlites: pang on 12,2 liitrit, 1 toop on 1,22 liitrit, kortel on veerand toopi. On arvatud, et 18. sajandi lõpus toodeti Eestimaal juba 1,4–1,6 miljonit pange viina. Liitritesse arvestatult teeb see 17–20 mln liitrit viina. (Võrdluseks: 1984. aastal, vahetult enne Gorbatšovi viinakeeluaastaid toodeti Livikos 22,3 mln liitrit viina ja likööri.) Viinaköögist viinavabrikuks Nagu Venemaalgi, andis ka Eestis uue impulsi piiritustööstuse arengule 1863. aastal kehtestatud aktsiisiseadus, mis seadis suuri nõudeid tööstusruumidele, seadmestikule ja valmistoodangule. Seoses sellega hakkas senine käsitöönduslik tootmisviis asenduma vabrikulisega. Uued masinad olid aga kallid ja tasusid ära ainult siis, kui tootmismahte suurendati. Väikesed viinaköögid ei olnud enam tulusad ja pandi kinni. Kui 1850. aastatel oli Eestis 527 viinakööki, siis sajandi lõpus, 1899. aastal olid neist järel vähem kui pooled: ainult 249, enamik neist Põhja-Eestis, kus oli valminud ka Tallinna–Peterburi raudteeliin.Aktsiisinormid soodustasid kartuli kasutamist ja sajandi lõpuks oli kartul piirituse toorainena välja tõrjunud rukki – enamus oli juba kartulipiiritus.

Aktsiisinormid soodustasid kartuli kasutamist ja sajandi lõpuks oli kartul piirituse toorainena välja tõrjunud rukki – enamus oli juba kartulipiiritus.

Tehaste koguvõimsuseks arvatakse 1897. aastaks 3 miljonit pange piiritust, mis ümberarvutatult oleks 36,6 mln liitrit. 19. sajandi viimasel aastakümnel moodustas Eesti piiritusetoodang ligi kümnendiku Venemaa piirituse kogutoodangust. Baltimaad olid Peterburi suurvarustajad – nad katsid üle 90% Peterburi piiritusevajadusest. Lisaks Venemaale veeti Eestist piiritust välja ka mujale, põhiliselt Rootsi ja Saksamaale – ligi pool kogutoodangust. Eestimaa kubermangus jaksati Põhja-Eesti piiritusevabriku toodangust ära kasutada vaid 5-6%. Piirituse tootmine oli 19. sajandi lõpus kõige olulisem põllumajanduslikuks tootmiseks, aga sellel oli suur osakaal ka tööstuses tervikuna – Lõuna-Eestis umbes 30%, Põhja-Eestis aga isegi kuni 60%. Arenev piiritusetööstus vajas uusi seadmeid. Kohaliku tootmise eripära tõttu mujal toodetud seadmed alati ei sobinud, lisaks olid need kallid, seetõttu hakkas arenema kohalik rasketööstus, nii et just viinatootmine on pannud aluse meie rasketööstusele.


Kuulsad Krulli tehased tekkisid eelkõige piiritusetööstuse varustamiseks: 1880. aastatel tootsid nad ainult piiritusetööstuse seadmeid. Lisaks Franz Krullile tootsid neid seadmeid ka Friedrich Wiegandi masinatehas Tallinnas, Fr. Mehringi masinatehas Narvas ja teised. Need tehased varustasid piiritusetootmise seadmetega ka Vene kubermange. Piirituse puhastamine ja peenemad napsid 19. sajandi keskel hakkas piirituse puhastamine ja peenemate napside valmistamine piiritusetootmisest eralduma. Piirituse puhastamisega tegelesid nii toorpiirituse tootjad, peennapside valmistajad kui ka spetsiaalsed puhastusvabrikud, millest suurim oli 1875. aastal asutatud Tallinna Piiritusevabrik, hilisema nimega Tallinna Piiritusetehaste Valdajate Ühing Rosen & Co, praeguse Liviko üks eelkäijatest. Need hooned Mere puiesteel on veel praegugi alles. Peenema napsi ehk siis kas puhastatud lauaviina või maitsestatud viinade ja likööridele spetsialiseerunud väikesi napsivabrikuid tekkis kõikjal, ainuüksi Tartus oli 1860. aastatel 16 napsi- ja liköörivabrikut. Sajandi lõpuks tehaste arv vähenes, 1899. oli neid Eestis kokku ainult 13. Retseptid olid ärisaladus, seepärast pole täpselt teada, mis jooke tehti, on teada, et lisaks suhkrule kasutati mitmesuguseid maitsetaimi, vürtse ja essentse. Napsidest levinuimad olid nalivkad ja nastoikad – olime ju selleski osas Venemaa mõjusfääris. 19. sajandi lõpus kehtestati Venemaal riiklik piirituse ja piiritusjookide müügimonopol. Eestis jõustus uus kord aastal 1900. Piiritusetehased jäid alles, nende töökorralduses midagi oluliselt ei muutunud, aga oma toodangut võisid nad müüa ainult kas riigile või siis välismaale.


Riiginormi katmiseks kulus ligikaudu 90% toodangust. Eesti piiritusetehased jäid ametlikult Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kubermangude varustajaks, riiklikud normid olid püstitatud nii, et need võimaldasid piiritusetoodangut varasemaga võrreldes isegi tõsta. Iseseisva Eesti piiritus ja viin Noor Eesti Vabariik sai päranduseks kahesaja aasta jooksul Venemaaga lahutamatult seotud olnud tööstusharu, mille toodangu jaoks enam turgu polnud. Sõja järel oli viinavabrikutest töökorras vaid 65 (1930-ndateks aastateks tehaste arv kahekordistus), kuid nendegi tootmisvõimsused ületasid oma maa vajadused mitmekordselt. Kõik tehased kuulusid nüüd riigile, kes need enamasti rendile andis, hiljem ka ära osta võimaldas. Piiritusetöösturid rõhutasid piiritusetootmise riiklikku tähtsust: Eesti riik vajab kartulikasvatust ja kuna enamus kartulist läheb piiritusetööstuse tooraineks, ei saa piirituse tootmist enne vähendada, kui on leitud kartulile muid kasutusvõimalusi. Kas sellistel väidetel ka alust oli, jäi faktidega kinnitamata, igatahes toetas riik piirituse tootmist mitmel moel. Esialgu loodeti leida piirituse jaoks uusi ekspordivõimalusi, kuid lootused luhtusid –Eesti piiritus oli küll kvaliteetne, kuid kallis, ega suutnud võistelda odava Saksa ja Ungari piiritusega.


Eksport toimis kõige efektiivsemalt salakaubandusena Soome (seal oli 1932. aastani alkoholi keeluseadus) ja Rootsi. Toodangu maht vähenes sõjaeelsega võrreldes umbes seitse korda: aastatoodang jäi 2,6 ja 8,3 miljoni liitri vahele. Piiritusest valmistasid harilikku viina kaks riigi viinatehast – üks Tallinnas, teine Tartus. Peale tavalise, hariliku viina oli veel ka lauaviin, seda valmistati paremini puhastatud piiritusest. Esialgu tegelesid lauaviina ja muude peenviinadega ainult eraettevõtted, 1930. aastate teisel poolel muutus aga ka see riigi viinatehaste ainuõiguseks. Ainult mõni üksik napsi- ja likööritehas tohtis ka lauaviina valmistada: näiteks Rosen ja Co tegi „vene vodkat” Lääne-Euroopa, Aafrika ja Ameerika Ühendriikides müümiseks. Kuulsaimaks kliendiks olevat olnud neil kirjanik Inglise Herbert George Wells, kes oli kohaliku viinaga tutvust teinud ilmselt aastal 1934, kui ta Jänedal oma sõbrannat ja tulevast abikaasat, paruness Maria Zakrevskaja-Benckendorffi ehk Murat külastas. Nõukogude piiritus ja nõukogude viin Uus võim natsionaliseeris kõik vabrikud ja tehased. Algul jäid töösse 9 piiritusevabrikut, siis viis, edasi kaks ja praegu ainult üks, Rakvere piiritusevabrik. Aastal 1971 moodustati Liviko tootmiskoondis, mis ühendas piirituse tootmise, puhastamise ja viina ning napsitootmise. Liviko jäi ainsaks piirituse- ja alkoholitootjaks Eestis kuni taasiseseisvumiseni.

Tippaastaks jäi 1984. aasta, kui toodeti üle 22 miljoni liitri viina ja likööri. Viisaastakuplaanis oli ette nähtud viia toodang 30 miljoni liitrini, aga Gorbatšovi alkoholivastase võitluse ajal tuli igal aastal toota aina vähem ja vähem. Tootmises oli üle saja toote, enamus mitmesugused maitsestatud joogid. Oli ka uudistoodete plaan – igal aastal pidi turule toodama 6-7 jooki. Viinamarke oli vähe, ainult mõned üksikud. Viru Valge tuli aastal 1964, enne seda olid lihtsalt Vodka ja Viin ning Viin 50. Üleliiduliste retseptide järgi toodeti veel Stolitšnajat ja Moskovskajat. Eesti piiritusevabrikute aastatoodang oli Nõukogude ajal keskmiselt 15 mln liitrit. Liviko rektifikatsioonitsehh oli Mere puiesteel, kuhu toorpiiritus veeti kohale raudteevagunitega. 1980-ndatel aastatel ajal hakati kasutama mitme kolonniga destilleerimisaparaate, mis tegid meskist kohe puhta piirituse. Toorpiiritusest pool läks Leningradi, kus oli oma puhastustehas ja kus sellest siis juba viina tehti. Suur osa tollasest Stolitšnaja viinast tehti Eesti piiritusest. Ka viina veeti pidevalt Venemaa põhjaosasse, eriti Karjalasse, vahepeal ka Nõukogude Liidu lõunavabariikidesse, Mongooliasse, Norrasse. Piiritust tehti põhiliselt kartulist ja teraviljast, vähem ka sisseveetud maisist. Kartuli kasutamine lõpetati 1980-ndatel aastatel. Taastatud Eesti Vabariigis erastati nii ainuke viinavabrik Liviko kui ka kaks piiritusetehast. Tekkis ja kadus uusi viinatootjaid ja viinamarke, kuid endiselt on suurim viinavabrik Liviko ja menukaim viin ikka Viru Valge. Liviko on Eesti vanim pidevalt töös olnud alkohoolsete jookide tootja. Alguse sai see ettevõte riiklikust viinalaost – 18. sajandi lõpus kehtestati Venemaal, mille koosseisu Eesti tol ajal kuulus, riigi viinamonopoli seadus, rahvakeeli kroonu viinamonopol. Selle järgi võisid piiritusest viina valmistada ja turustada ainult riiklikud viinalaod. 25. septembril 1898. aastal pandi vene tsaari käsul nurgakivi kroonu viinalaole Tallinnas Tartu maanteel. Kuna selles hoones asub tänini Liviko tootmiskorpus, loetakse seda päeva ettevõtte sünnipäevaks. Allikas,Viinad ja peenemad napsid, Toomas Tiivel, Hermes 2009.


Vabandused kõigi piimavuntside ja kelgunööride ees järgmine tekst on ainult tõelistele meestele. Kartohwli Musketärid on isade-poegade päev. Teeme kartulipüssid, külastame loomapargis karusid ja õpime karu jälgi tundma, peale mida läheme karujahile , laskemoonaks ikka Jõgeva kollased. Pärast teeme karust kotlette või frikadelle eks pärast näe. Tegemisi jätkub terveks päevaks. Paketi hind 45 Eurot (isa ja poeg). Täpsem info: president@kartulivabariik.ee Vaata lisaks, http://www.youtube.com/watch?v=CpAJOPzKK-M

 

 


Arnold Eerik

(5.12.1902-
Eesti kroonimata salapiirituse kuningas
Ludvig Anteploni väitel ühinesid 1930. aastate keskel Eesti piirituse-emalaevade peremehed ja nende “kompaniid” “trustiks”. Küllap oli jõutud veendumusele, et ühenduses on jõud. Ainult üksikud paatkonnad ei liitunud kellegagi.
“Trusti” juhiks oli 5. detsembril 1902 Viiburis sündinud meremees ja salapiiritusevedaja Arnold Eerik, energiline ja haritud, 182 cm pikkune pruunide silmade ja juustega atleetlik mees. Ta olevat olnud abivalmis mees, kuid äris halastamatu ja riskijulge. Eerik oli hästi tuntud nii kodu- kui ka välismaal, ka oli tal häid sidemeid välismaal ja kõrgete riigimeeste seas. “Trustil” oli 30–40 osanikku Tallinnast Narvani ning 11 laeva. Muuhulgas tegeles Arnold Eerik ka nafta ja maagaasi otsimisega Võrumaal.

 

Mis riik hoiab enda käes kõige kangema toodetud piirituse rekordit Guinnessi rekordite raamatus (98-protsendine kartulipiiritus).
a).Kuuba

b) Poola

c) Eesti